Autode amortisaatorite hooldus ja remont

Ülevaatus
Raami ja kere vahelise vibratsiooni kiireks summutamiseks ning sõidu sujuvuse ja mugavuse parandamiseks on autode vedrustussüsteemid tavaliselt varustatud amortisaatoritega; kahe-toimega torukujulised amortisaatorid on kõige laialdasemalt kasutatavad tüübid.

Amortisaatorid on komponendid, mis võivad sõiduki kasutamise ajal kuluda. Nende jõudlus mõjutab otseselt sõiduki stabiilsust ja muude mehaaniliste osade kasutusiga; seetõttu tuleks neid hoida heas töökorras. Nende toimivuse hindamiseks saab kasutada järgmisi meetodeid.

Amortisaatorite kontroll hõlmab jõudluse testimist, vastupidavuse testimist ja kahe{0}}ergastuse testimist.
Teste, nagu indikaatordiagrammi (jõu{0}}nihke) testid, hõõrdekatsed ja temperatuuriomaduste testid, viiakse läbi erinevat tüüpi amortisaatoritega.

Remont
Kui amortisaator on tuvastatud vigase või rikkis olevat, kontrollige seda esmalt õlilekke või vana lekke jälgi.
Kontrollige, kas õlitihendeid ja tihendeid pole mõranenud või kahjustatud või paagi silindrikorgi mutrid pole lahti. Kui õlitihendid või tihendid on ebaõnnestunud, asendage need uutega. Kui leke püsib, eemaldage amortisaator ja kontrollige, kas see pole kinni jäänud või ei ühti. Täiendavalt kontrollige kolvi ja silindri vahelist vaba ruumi, kontrollige kolvivarda painde suhtes ning uurige kolvivarda ja silindri pindu kriimustuste või täkkejälgede suhtes.

Kui õli ei leki, kontrollige ühendustihvte, vardaid, kinnitusavasid ja kummipukse kahjustuste, katkiste keevisõmbluste, pragude või eraldumise suhtes. Kui need komponendid on terved, võtke amortisaator lahti, et kontrollida kolvi ja silindri vahet, kontrollida silindrit punktide suhtes ja kontrollida klapitihendi terviklikkust (tagades klapiketta ja pesa vahelise tiheda sobivuse). Samuti kontrollige pikendusvedru liigset pehmust või purunemist. Vajadusel tehke remonti, viimistledes või asendades osi.

Lisaks võivad amortisaatorid tegeliku töötamise ajal müra tekitada rikkeid. Selle põhjuseks on peamiselt amortisaatori kokkupõrge lehtvedrude, sõiduki raami või teljega; kahjustatud või eraldunud kummipadjad; tolmukatte deformatsioon; või ebapiisav vedelikutase. Konkreetne põhjus tuleks välja selgitada ja kõrvaldada.

Pärast ülevaatust ja remonti tuleks amortisaatorite jõudlust testida spetsiaalsel katsestendil. Käigu 100 ± 1 mm korral peavad pikendus- ja kokkusurumislöögid vastama kindlaksmääratud standarditele.

Kui testimisvarustus pole saadaval, võib kasutada empiirilist meetodit: torgake raudvarras läbi amortisaatori alumise kinnitusaasa, seiske jalgadega varda mõlemal otsal ja haarake mõlema käega ülemisest kinnitusaasast, et seda 2–4 ​​korda üles-alla tõmmata. Kui ülestõmbamisel on märkimisväärne vastupanu, kuid alla surumisel on vaja vähe pingutada-ja kui takistus on taastunud võrreldes remondieelse olekuga-, ilma et oleks tekkinud "surnud liikumist" (vaba esitus)-, siis loetakse, et amortisaator töötab normaalselt.